Juura

NAPOLI, ANACAPRI, 19.–27. MÄRTS 2023

Märkamatult on Campania külastusest möödunud 17 aastat. Napoli vanalinnas taksost välja ronides adun, et olin varem linna näinud vaid vilksamisi, sukeldumata tõelisse Napoli kaosesse. Kõike tundub liiga palju: inimesi, autosid, motorino ’sid, apteeke, toidukohti ja isegi prügi. Siinses linnapildis pole ,,Kaka ja kevad“ mitte Kivirähki vaimusünnitis, vaid Napoli argipäev. Ekskremendid ei sula salakesi lume alt välja, nagu meie kandis kevadeti juhtub. Need saavad vanalinna kivisillutisega jäädavalt üheks, kui just raju kevadvihm isekat Kakat minema ei uha. Arvan, et UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Napoli vanalinn kuulub Itaalia kultuuriruumi tundmaõppimise meistriklassi. See, mis külastajat ees ootab, pole kursus algajale.

Lugesin 2006. aastal enne Amalfi rannikule siirdumist Johann Wolfgang von Goethe teose ingliskeelset versiooni ,,Italian Journey. 1786–1788“. Tänavu, vahetult enne teele asumist, avastasin müügiletilt mahuka raamatu esmatõlke eesti keelde. Rõõmuga värskendasin roostetanud mälu. Mõistagi pole Goethe reisikirjas midagi uut! Metamorfoosid on toimunud minus eneses, pikkade aastate jooksul Itaaliat külastades. Kui mõelda, et kuulus sulemees kolistas lausa paar aastat mööda saapamaad ringi hobukaarikuga ja Napolist Sitsiiliasse reisis poeet hoopis aurulaeva pardal, siis mida võiks tänapäeval tollest ammusest kirjatükist tarvilikku kõrva taha panna? Hämmastav – leidsin lugudest nauditavalt äratuntava Napoli ja isegi uudset, mida kunagi näha sooviksin.

Küll aga võiks suhtuda skeptiliselt Goethe sule alt lendu läinud mõtteterasse ,,Siehe Neapel und stirb“ või itaallaste suu läbi kuulsaks tehtud „Vedi Napoli e poi muori!“ – näha Napolit ja siis surra. Õpetaja Alessandra Deziga tuli kord Goethe jutuks ja nagu noor itaallanna humoorikalt nentis: ,,Meie sinuga jäime Napolit külastades ellu ja hea ongi, et ütlus täide ei läinud!“ Arvan sama.

Kevadine Campania maakonna pealinn võtab külalise vastu 15-kraadise päevasoojaga, mis Eestist saabujale mõjub kui palsam kahvatutele palgetele. Meil tuli märtsis veel lumigi maha ja külmakraadid ei taha ka aprilli esimestel nädalatel taanduda. Napoli kliimat peetakse mahedaks, kuid nagu kõigis Vahemere-äärsetes piirkondades, osutub ka Napoli kevad üsna tuuliseks ja heitlikuks. Kui vihma sajab, siis ikka täie rauaga ja lisaks pöörab tuul vihmavarju kohe pahupidi. Kõuekõmin koos rahehooga pole miskit harukordset. Seega liigun jope üll ja suur sall ümber kaela. Itaallasel on alati kõri sisse mässitud või mingi riidevässakas igaks juhuks kotipõhjas, isegi suvel, sest muidu kraabib ühistranspordi kliimaseade kurgu karedaks.

Väidetakse, et Napoli on üks väheseid antiiklinnu Euroopas, mida pole kunagi täielikult hävitatud. Kreeklaste koloonia väljaspool emamaad, Parthènope (Palepolis) ehk vana linn kerkis Apenniini poolsaarele 8. sajandil eKr. Hiljem laienedes sai asumist Neapolis – uus linn. Kõik järgnevad vallutajad kohandasid elukeskkonda, andes Napolile ainult talle omase ilme. Olgu need siis kloostrid, uhked kuningalossid või 17. sajandil Hispaania sõdurite tarvis ehitatud kvartal, Quartieri Spagnoli. Muuseas, tasub ronida isegi maa alla.

Kreeklased olid need, kes uuristasid tunneleid, et kaevandada vulkaanilise päritoluga ehitusmaterjali – tufi – plokke ja rajasid grottidesse nekropole. Roomlased omakorda konstrueerisid käikudesse akvedukti, et 70 kilomeetri kauguselt vesi linna juhtida. Seevastu Napoli elanikel tuli teise maailmasõja päevil varjuda pommirahe eest 40 meetri sügavusele salalinna, mida varustati lausa elektriga. Arvatakse, et tänavate all kulgeb maailma pikim labürintide võrgustik, kuhu jääb kaheksa miljonit kuupmeetrit tühja ruumi. Tõsi seegi, et teinekord vajub mõni maanteelõik ootamatult tühjusesse. Õnneks juhtub varinguid haruharva.

Peidetud linna külastamiseks soovitan pöörduda turismibüroosse, et kogenud giidi saatel turvaliselt maapõue sügavusse laskuda. Aadressil Via Capodimonte 13 asub sissepääs iidsesse kahekorruselisse nekropoli, kuhu on maetud Napoli kaitsepühak Gennaro. Ei ole saladus, et koobastest on avastatud isegi narkolaboreid ja kes teab, mida kõike sealt veel leida võiks. Kindlasti märkad tänavapildis tegelasi, kes tuiavad ringi, suur silt „Sotto terra“ („Maa alla“) rinnal tilbendamas. Ütlen ausalt, et ise ei julgeks mingil juhul suvalise tüübiga käikudesse pugeda. Paljude Napoli elanike korterite põrandast avanevad luugid tuhandete aastate tagusesse maailma ja sel viisil teenitakse lisaraha. ,,Iseavastatud“ tunnelite turvalisuses tasuks kahelda, mistap soovitan külastada Napoli maa-aluseid tunneleid ja akvedukti eksponeerivat muuseumi Il Museo dell’acqua e Napoli sotterranea.

Itaalias asub klassikaline metroo riigi neljas linnas (Rooma, Milano, Napoli ja isegi Catania), kuigi erineva pikkusega liinijuppe leiab saapamaalt veel mujaltki, kas või Torinost. Kogemus ütleb, et kui Milanos on maa-aluse raudtee kasutamine lausa obligatoorne, et üldse vaatamisväärsuseni jõuda, siis Napoli ,,mekkimiseks” soovitan jalad välja sirutada. Roomaski võiks liduda pigem kand ja varvas, kuigi mõistan, et 18-kilomeetrine retk võib osutuda väljakutseks isegi noorele kultuurihuvilisele. Just niipalju kilomeetreid venitasime, kui pulsikella usaldada, maksimaalselt välja ühel ,,tööpäeval“ saapamaa pealinnas. Seejuures kaotatud energiakulu kogunes 1950 kcal. Õnneks varitseb Itaalias iga nurga taga pitsa või pasta, millega tühjenevaid patareisid laadida.

Meie Napoli korter asub Piazza del Plebiscito taga Hispaania kvartaliga külgnevas majade rägastikus.

Piazza del Plebiscito õhtuhämaruses

Piazza del Plebiscito keskmeks on San Francesco di Paola kirik, mille arhitektuur jäljendab Rooma Panteoni

Tänavad Hispaania kvartalis

Kitsaid tänavaid kutsutakse siin vicoli ’ks, tee laiust jagub vaid motorino ’le, aga osavad kohalikud pressivad ka miniauto koridoridest läbi. Apartemendi Alma del Luz Design home Plebiscito leidsin Booking.comi vahendusel. Omanik saadab eelnevalt pika juhendi, kuidas läbi siseõue majja pääseda, ja avab ise korteriukse tänapäevaselt kaugjuhtimise teel. Seega ei näinud me kordagi võõrustajat silmast silma, kuigi vajadusel oleks ta üürnikule appi tõtanud. Küll aga andsime mõista, et pole just esmakordselt Itaalias. Paraku itaalia keele oskust ei maininudki. Kõik saab sirgeks räägitud elektroonilise kirja või WhatsApi abil inglise keeles.

Sellel tänaval asub apartement Alma del Luz Design home Plebiscito

Korteri moodustavad kaks magamistuba, kus mõlema ruumi juurde kuulub tualett, lisaks avar elutuba kööginurgaga. Elamine on lihtne, liigse luksuseta. Pikal puhkusel viibijale hädavajalik pesumasin pöörleb viperusteta ja riidehilbud riputan akna taha nöörile, nagu siinkandis kombeks.

Riidehilbud riputan akna taha nöörile, nagu siinkandis kombeks

Eluase näikse olevat renoveeritud eelkõige turistile mõeldes, sest sooja saab juurde puhuda. Itaalia pole maa, kus nähtaks vaeva majade soojapidavusega. Seega osutub küte, isegi kevadkuudel, lisaboonuseks. Eluase paikneb viiendal korrusel, mis sisuliselt tähendab turnimist seitsmendale korrusele – kõrged laed ja esimene korrus arvesse ei lähe. Majja on monteeritud lift, kuid hea asja juurde käib üks väike konks, mille peale annab tulla või tegelikult ei tulegi – agregaat töötab vaid viiesendisega.

Roostetav sendimasin aastal 2023

Vahetult enne kohalejõudmist annab perenaine siiski märku, et pistaksime taskupõhja mõned mündid ja jätab köögikapile varu. Aga ikkagi! Roostetava sendimasina paigutaksin kurioossete nähtuste nimekirja Itaalias, sest püsielanikud peavad samuti jalavaeva vähendamise eest rahanatukese välja käima. Nendest kõrge sammuvahega treppidest kohvritega üles ei roni! Küll aga käis abikaasa trepikõndi harrastades toidupoes. Paratamatult ohivad-puhivad astmetel majaelanikud laste kärusid üles vinnates või jõnglastega jännates. Jälle iselaadse kogemuse võrra rikkamana liigume juba esimesel õhtul linna kaema ja eksime vicoli ’te vahele põhjalikult ära. Mobiil saab GPS-i uurides-puurides tühjaks, aga viimases hädas märkame taksot. Hiljem selgub, et tiirutasime kassidena ümber palava pudru, õiget teeotsa leidmata. Nii nagu pimedus muudab kõik kassid halliks, nii näivad ka Napoli tänavajupid esimesel õhtul ühte nägu.

Vomero kvartalist vaade Vesuuvile

Linna panoraami ilmestav kurikuulus Vesuuv ei paista eemalt sugugi kurjakuulutav. Kahjuks leiab Napoli ajaloost pika katastroofide nimekirja, mil vulkaan paugutas või maa värises. Vesuuvi purse 79. aastal mattis nii Pompei kui Herculaneumi tuha ja mudavoolu alla. Hästi organiseeritud ja vilka eluga linnad tardusid – vulkaanituhk hävitas kõik elava. Paradoksaalsel kombel säilitas aga jõhker häving tulevikuks hindamatu teadmiste laeka. Viimane purse jääb 1944. aastasse. 1980. aasta maavärinas hukkus üle 2500 inimese ja lisaks ehmatas linnarahvast Vesuuvist välja paiskunud auru- ja suitsupilv. Tänapäeval elab tulemäe külje all sadu tuhandeid inimesi, kes teavad, et ükskord kõmatab Vesuuv jälle.

Siiski soovitan sõita Vesuuvi nõlvadele, eelistatult Pompeisse, samuti väärib külastamist Herculaneum (Ercolano). Omal käel kohalejõudmiseks peaksid hüppama rongile kas Napoli Centralest või palju väiksemast Circumvesuviana vaksalist. Teine võimalus oleks end sokutada Pompei suunas liikuvasse turismibussi, mille peatused paiknevad kaootilises linnaruumis laiali pillutatult. Kõikide liinide piletikassa asub üsna Piazza del Plebiscito naabruses, Castel Nuovo (Maschio Angioino) väravate juures parklas. Samuti väljuvad sealt punased kahekorruselised tuuribussid.

Castel Nuovo ehk Maschio Angioino

Lisaks soovitan Ferrante-teemalist tuuri. Itaalia-huvilised on kindlasti oma lugemisvara täiendanud Elena Ferrante sulest ilmunud Napoli-romaanide tetraloogiaga. Seega on mõni lugeja kursis, millest jutt käib. Juhul kui pole veel mahti saanud raamatuid soetada, siis kunagi pole liiga hilja. Taustaks ehk niipalju, et peategelaste Elena ja Lila eluteed ristusid lapsepõlves Napoli Rione Luzzatti räpases agulis juba esimeses romaanis ,,Minu geniaalne sõbranna“. Varem poleks keegi unustatud töölisrajooni vastu huvi tundnud, nüüd korraldab tuuribuss lausa ekskursioone Elena ja Lila jälgedes. Sattusin asjakohasele artiklile Itaalia ajakirjanduses, kus kohalikud siunasid reisikorraldajaid, kes nende lihtsa elukorralduse vastu liigset huvi tekitavad. Vanem signora mainib, et peale ammuli sui vahtivate inimeste pole turism neile kasu toonud. Võõras ostab ehk tassi kohvi, kui sedagi. Pealegi pärineb esimese romaani narratiiv ammustest 50ndatest ja sellist elu sealtkandist enam ei leia, kuigi raamatusari nägi trükivalgust alles ajavahemikul 2012–2015. Itaalias vändati teoste põhjal menukas teleseriaal. Eesti televaatajateni jõudis ,,Minu geniaalse sõbranna“ süžee 2022. aasta kevadel.

Elena Ferrante nime alt leiab terve virna omapärast lugemisvara. Huvi tekitamiseks mainiksin, et kirjanik kasutab pseudonüümi ja siiani pole teada, kas osav sõnasepp on mees või naine. Jah, leidub arvamusi ja vihjeid, aga ei midagi vettpidavat. Ajakirjandus peab autorit siiski meheks. Kuigi lugejana ei kahelnud ma kordagi Elena Ferrante olemasolus.

Milleks selline salatsemine? Campania pealinna Napoli eluolu pole lihtne avalikult arvustada. Võid tuntud inimese hingel või mainel trampides sattuda hoopis kuritegeliku organisatsiooni Camorra ehk Napoli maffia huviorbiiti ja siis ei leia enam asu. Tasub mainida vaid Roberto Saviano nime, kel tuleb pärast „Gomorra“ ilmumist 2006. aastal terve ülejäänud elu turvameeste seltsis redutada. Raamatut on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja selle põhjal on vändatud verdtarretav linateos. Kui võõramaalane januneb Napoli romantika järele, siis kohalikku painab jätkuvalt mure oma Napoli ja maffia sidemete pärast.

Meie tõttame MANN-i ehk Napoli Rahvusmuuseumi, Museo Archeologico Nazionale di Napolisse.

Napoli Rahvusmuuseum. Napoli jõulusõim ehk presepe

Eksponaat Napoli Rahvusmuuseumis

Kuigi maja ehitati 16. sajandi lõpul kuninga ratsaväele, sai sellest 17. sajandil hoopis Napoli Ülikooli peahoone kuni aastani 1777. Muuseas, Napoli Ülikool on väga vana haridusmeka, loomisaastaks 1224. Tänapäeval saab muuseumiks muudetud avarates saalides lähemalt silmitseda Pompei ja Herculaneumi leide. Enamikku Vesuuvi tuha alt väljakaevatud aardeid eksponeeritakse aastaringselt just siinses hoones. Jätkuvalt soovitan end esialgu kurssi viia Pompei ja/või Herculaneumi olustikuga, et alles seejärel suunduda rahvusmuuseumi. Lisaks põrandamosaiikidele ja skulptuuridele rõõmustab uudistaja silma ja paneb südame põksuma salakamber, Gabinetto segreto.

Salakamber, Gabinetto segreto

Kitsukesse nurgatagusesse ruumi on koondatud Herculaneumi Villa dei Papiri ja Pompei erootilise sisuga leiud. Oli aeg, mil vanade roomlaste saladused jäidki võõraste silmade eest varjule. Tänapäeval sisenevad koos giidiga kooliõpilased, kellele fantaasiaküllast antiikset seksuaalkultuuri tutvustatakse. Isegi täiskasvanule küllaltki meeleolukas vaheldus marmorist ja kipsist väejuhtide peade uurimisele.

Salakamber, Gabinetto segreto

Kalaturg

Napoli räämas tänavatel masside vahel põigeldes ja lõputut pitsaõgimist jälgides ei usukski, et Napoli ja Sitsiilia õukonnad olid end sajanditeks sisse seadnud uhkete paleede seinte vahele, kus nauditi peeneid roogasid. Napoli kuningriik eksisteeris iseseisvana 1282–1816, jätkates Mõlema Sitsiilia kuningriigi koosseisus kuni Itaalia kuningriigi tekkimiseni 1861. Pealegi kuulus Napoli enne 1282. aastat Sitsiilia kuningriigi koosseisu. Näikse keeruline daatumites orienteeruda, aga iva peitub tõigas, et kõik valitsejad jätsid siinsesse linnapilti ja toidukultuuri oma jälje.

Mõni nädal enne Napoli väisamist lugesin Tarmo Vahteri raamatut ,,Võitlus tuleviku pärast“ ning 114. lehekülje juures pidin tugitoolist välja kukkuma. Mida ma leidsin? Nimelt sellise loo, et 1904. aastal Tartu maakonnas sündinud 18-aastane Natalie Soonberg töötas Tallinna kaubajaama vagunipuhastajana, teenis hiljem leiba kontoriametnikuna, seejärel leiti neiule amet juba raudteevalitsuse statistikabüroos. Edumeelne naine lahkus Eestist 1927. aastal ja 1934 abiellus Napolis kuulsa Doria suguvõsa liikme prints Marcantonio Doria D’Angriga. Endine Doria palee asub Via Toledo ja Via Sant’Anna dei Lombardi ristumiskohal. Tuhkatriinulugu annab alust arvata, et Eesti tüdrukud oskavad teha hea partii. Et teada saada, kuis armulugu lõppes, tuleb kas raamatut lugeda või internetis tuhlata.

Palazzo Reale paikneb Piazza del Plebiscito vastas

Napoli pikk ajalooperiood kuningriigina täitis ümbruskonna uhkete hoonetega. Kui rääkida paleedest, siis 16. sajandi Palazzo Reale paikneb Piazza del Plebiscito vastas.

Kõrgendikul linna serval uhkeldab 160 saaliga Palazzo di Capodimonte, mille seintel ripub Lõuna-Itaalia suurim maalikollektsioon. Seega tundub Capodimonteni jõudmine kübeke seiklusrohkem ja vajab ettevõtmist. Jalavaeva vähendab takso või Piazza Dantelt startiv buss. Kuningaloss, mida nägemata ei tohiks keegi Napolist lahkuda, paikneb hoopis Casertas, 30 kilomeetri kaugusel Napolist.

.

La Reggia di Caserta - kuningas Carlo di Borbone residents

La Reggia di Caserta aiad on pompoossed, täis kevadist värskust ning kõikjal laiub õitemeri. Caserta vaksalist väljudes pole vaja muud kui sammuda eemal valendava hooneni. Kuningas Carlo di Borbone residentsist pidi saama arhitektuuri meistriteos – uhkem kui Prantsuse kuninga Versailles. La Reggia di Caserta arhitekt Luigi Vanvitelli (1700–1773) mainis oma mälestustes, et kuningas asetas 36. sünnipäeval, 20. jaanuaril 1752 lossi nurgakivi.

La Reggia di Caserta aiad on pompoossed

Aiad on võrratud

Kui oled külastanud Versailles’ aedu, siis kindlasti märkad kõikjal Casertas analoogiat: lõputu tiikide rida, purskkaevud ja müürina teid palistav hekk. Kui Versailles’ lossi teeb kuulsaks peeglisaal, kus allkirjastati esimese maailmasõja rahuleping, siis Caserta püüab pilke mäenõlvalt alla pahisevate koskedega. Uskuge, aiad on võrratud ja väike piknikukorv poleks sugugi liiast.

Lõputu tiikide rida, purskkaevud ja müürina teid palistav hekk

Caserta püüab pilke mäenõlvalt alla pahisevate koskedega

Šopahoolikute rõõmuks panen kirja, et lossiaiast vaid kümnekonna kilomeetri kaugusele jääb Lõuna-Itaalia suurim ostuparadiis – La Reggia Designer Outlet.

Õhtud veedame Napoli lahte palistaval promenaadil edasi-tagasi patseerides ehk nagu Itaalias kombeks – teeme passeggiata ’t. Kaldapealne pulbitseb energiast, viibiksid otsekui Segasumma suvilas. Eestlase lõputu virin parkimiskohtade ja liiklusummikute üle ajaks Napoli elaniku lihtsalt naerma. Sõitsin korduvalt taksoga raudteejaama ja majutuse vahet. Kui hommikul kulus vaksalisse jõudmiseks kümmekond minutit, siis tööpäeva lõpul juba nelikümmend. Võiks arvata, et lõunamaine karakter paneb ummikus istuva roolikeeraja perutama, kuid sugugi mitte. Napoli autojuhid tegutsevad kui parvelinnud, kes kiivalt naabrit jälgides suudavad püsida lakkamatus voos. Öeldakse, et ühe linnu järsk suunamuutus kandub sekunditega üle kogu parvele – Napoli tänavatel parveefekt toimib.

Kuhu minna sööma? Peenemate restoranide rivid palistavad mereäärseid hotelliesiseid, aga Napolist leiab igaüks endale taskukohase toidukoha. Uurisime väljariputatud menüüsid ja ega polegi vahet, kuhu end maha toetada: pitsa, pasta, Mozzarella di Bufala Campana vaatab vastu igalt toidukaardilt. Kõige odavam pitsa valmib tänaval ,,pitsaaugus“ ja maksab 4.50. Võib tekkida küsimus, kas on viitsimist pikas järjekorras oodata. Aga kõik ootavad kannatlikult, et seejärel mugida saaki kas paigal tammudes või ringi jõlkudes. Isiklikuks minnes: mind tänavatoit ei tõmba. Mul ei ole pitsa vastu midagi, aga karbikaanelt palukeste suhu toppimises pole stiili. Pealegi – kuratlikult ebamugav, kui kõik ümberringi oma toiduga sebivad. Olen tõenäoliselt vanamoeline ja mulle meeldib rooga nautida istudes.

Oled ehk sattunud Stanley Tucci dokumentaalseriaalile ,,Searching for Italy“ („Stanley Tucci avastamas Itaaliat“, 2021–2022), mis koroonaga võidu joostes sai üles võetud aastatel 2019–2020. Juba esimeses episoodis väisab Tucci pitsa sünnilinna Napolit ja tutvustab vaatajale Amalfi ranniku hõrgutisi. Lisaks värvikatele karakteritele jääb kõlama vana pitsameistri lause: ,,Töötasin oma tehnika kallal 40 aastat, et 40 sekundiga valmistada tõeliselt maitsev pitsa.“ Loomulikult kiidab iga pizzaiolo oma tehnikat või salanippi, mis just tema küpsetise harukordseks teeb. Kui aus olla, siis Napolis polegi oluline pitsakoha kõlav nimi, kuna iga pitsavalmistaja, pizzaiolo ,on meister.

Mina üllatusin pigem jätkusuutlikust traditsioonist Napoli lahe suurimal saarel Ischial. Nimelt rikastavad kohalikud oma toidulauda hautatud küülikulihaga. Raske uskuda, kuid kuurortidest kubiseval maalapikesel Ischial kalpsavad ringi isegi metsikud pikk-kõrvad, kes leiavad peavarju vulkaanilisse tuffi kraabitud urgudes.

Arvatavasti sündis esimene pitsa Napolis 16. sajandil. Nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast pinta ja on ladina kirjapildis pinsa . Lihtsat ahjus küpsetatud pinsa ’t sai osta Partenope piirkonna müügikioskitest. Kokk, filosoof ja kirjanik Vincenzo Corrado märgib, et juba 17. sajandil määrisid Napoli õukondlased pitsale tomatikastet ja hiljem lisati mozzarella . Legendi kohaselt sai kuulus pitsa, pizza Margherita, oma nime Savoia kuninganna Margherita järgi. Pitsameister Raffaele Esposito valmistas kõrgele külalisele 1889. aastal äärmiselt lihtsa kohaliku roa, mille katteks valis tomatikastme, mozzarella ja basiilikulehe. Inspiratsiooni allikaks peetakse Itaalia lipuvärve: rohe-valge-punane. Võib olla huvitav teada, et trikoloor loodi Bologna ülikooli tudengite algatusel ammu enne Itaalia kuningriigi tekkimist, juba aastal 1794.

Mereandide ihalejal soovitan tõtata ,,munakindluse“, Castel dell’Ovo suunas – sealt leiab restorane igale maitsele.

Castel dell’Ovo ehk ,,munakindlus“

Mereandide ihalejal soovitan tõtata ,,munakindluse“, Castel dell’Ovo suunas – sealt leiab restorane igale maitsele

Kuigi viimasel ajal on isiklik huvi veinide vastu märgatavalt kahanenud, ei jäta kohalik Lacryma Christi del Vesuvio mind ükskõikseks.

Kristuse pisara tootja Mastroberardino pigistab viinamarjadest välja nii valgeid kui punaseid pisaraid. Väiketootjate vein pole sugugi kehvem. Lacryma kuulub Amalfi ranniku puhkuse juurde iga ilmaga. Arvan, et veinisõber on Campania maakonna märjukest Greco di Tufot nautinud isegi Eestis, aga Kristuse pisarat Maarjamaalt ei leia. Magustoiduks proovime kohalikku maiust, babà napoletano ’t – rohkes rummis immutatud nuiakujulist keeksikest. Itaalia traditsioonide kohaselt pakutakse pärast magustoitu seedimist soodustavat napsi ehk digestivo ’t. Itaallased kutsuvad espressojärgset klaasikest ammazzacaffè ’ks ehk kohvitapjaks . Siinkandis tapetakse kohvi limoncello ’ga.

Et olen korduvalt kuulnud-lugenud, justkui limoncello olla sidruniliköör, siis tunnen tungivat soovi selgitada asja olemust. Limoncello ’t valmistatakse õli- ja aroomirikkast sidrunikoore kollasest pealiskihist, siin pole piiskagi mahla ega isegi mitte koorealust valget osa. See kõige õigem liköörisidrun küpseb Amalfi ranniku päikese all. Siitkandi sidrun on kaitstud lausa geograafilise tähisega – Limone Costa d’Amalfi IGP .

Limoncello klassikaline retsept: 15 Costa d’Amalfi IGP sidruni koored, 2 x 750 ml absoluutalkoholi, alcool puro 95°, 4 tassi suhkrut, 5 tassi vett. Kodune valmistamisviis pole keeruline, aga nõuab mitu kuud järjekindlat askeldamist. Kel huvi, leiab veebist kindlasti mõne asjakohase video. Positanos tutvustatakse likööri valmimise etappe otse külapoes, aga suurtootmine käib Sorrentos, PIEMME firma logo all.

Lacryma Christi del Vesuvio ei jäta ükskõikseks

Jättes vägijoogid kõrvale, on Campania maakond gastronoomia ajalukku kirjutanud nii pitsa kui ka Mozzarella di Bufala Campana ja eriti magusad San Marzano tomatid. Kui pitsategu on ammu ületanud maailmajagude piirid, siis DOC (PDO) märki kandvat pühvli- mozzarella ’t valmistatakse ainult Campanias. Sellest tulenevalt tasuks väljaspool Itaaliat Mozzarella di Bufala Campana himustajal müügiartiklit tähelepanelikult uurida. On kinnitust leidnud tõik, et Campania pühvlikari ei suudaks iialgi nii palju piima anda, kui palju selle piirkonna juustu müüakse. Eks too puudujääv osa tarnitakse kusagilt mujalt. Aga sama kehtib ka veinitoodangu ja oliiviõli kohta. Itaalia bränd on sedavõrd hinnas, et osa Kreeka ja Hispaania päritolu oliiviõligi müüakse maha hoopis „Made in Italy“ sildi varjus. Siinkohal peaks järgnema pikem selgitus põllumajandusmaffia, l’agromafia haardest, eriti Lõuna-Itaalias ehk Mezzogiorno maakondades. Teen sellest ja paljust muustki juttu eelnevates reisikirjades – peatükkides ,,Torino 2017“ ja ,,Puglia 2021“.

Eespool mainitud Castel dell’Ovo koos teda ümbritsevate toidukohtadega jääb Santa Lucia linnaosa piirile. Munakindlus olla legendi kohaselt nime saanud imelisest munast, mis müüri peidetud. Räägitakse, et kui muna puruneb, hävib nii kindlus kui Napoli. Siiani seisavad mõlemad püsti.

Santa Lucia kaldapealne

Just siit piirkonnast pärinebki Napoli traditsionaal ,,Santa Lucia“, mida peetakse esimeseks Napoli lauluks, mis tõlgiti Itaalia ühendamise auks Napoli dialektist itaalia keelde. Rahvaviis kogus laiemat tuntust tänu Napoli tenorile Enrico Carusole. Mäletate ehk Jaak Joalat? Isegi tema repertuaari kuulus ,,Santa Lucia“. Just õhtul munakindluse juures seisatades ja kutsuvalt vilkuvaid laevatulesid silmitsedes leiad endas üles ,,Santa Lucia“ väreluse, mis paneb hinge õhkama kättesaamatult kauge järele.

Oo hurmav Napoli, linnake meeldiv,
siin kurvaks jääda ei suuda keegi.
Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial,
Santa Lucia, Santa Lucia.

Eestis teatakse teisigi mesimagusaid Napoli viise, kas või laulu ,,’O sole mio“. Tundeküllaste meloodiate loetelule paneksin punkti Lucio Dalla looga ,,Caruso“. Külastasin Napoli Rahvusmuuseumis näitust, meenutamaks laulukirjutaja-laulja Dalla 80. sünnipäeva.

Napoli Rahvusmuuseumis näitus, meenutamaks laulukirjutaja-laulja Dalla 80. sünnipäeva

Mees polnud siitkandist pärit, aga tema ,,Caruso“ sündis ootamatult Sorrentos. Ischia ja Capri saarte vahel seilates merehätta sattunud laulik toimetati Hotel Excelsior Vittoria di Sorrento sviiti, kus Enrico Caruso veetis oma viimased kuud enne surma. Mõtisklused inimelu lühidusest sünnitasid samas hotellitoas ,,Caruso“. Kes kordki kuulnud Dalla kähe-magusat tämbrit, ei unusta seda kunagi.

Napoli vanim kohvik Gran Caffè Gambrinus

Napoli vanim kohvik Gran Caffè Gambrinus avati juba 1860 ja asub teine meie rõõmuks otse Piazza del Plebiscito ja Via Chiaia nurgal. Kookide küllus kisub maiasmokal suunurgad üles ja lühtrid panevad silmad sädelema. Laseme end juhatada toretsevasse saali. Tellin napolipärase saiakese sfogliatella riccia , mille kuju peaks meenutama munga jalatsit. Räägitakse, et retsept pärineb Amalfi ranniku lähedalt kloostrist. Lehttaignast saiake täidetakse üsna tihke massiga, mille koostisse kuulub ricotta juust, toores muna, keedetud manna, suhkrustatud apelsin, sidrunikoor ja näpuotsaga kaneeli, lisaks mõni tilk apelsiniõieõli. Abikaasa valib metsmaasikate ja kreemitäidisega torbiku ehk Matilde koogi. Kõrvale serveeritakse maru kanget Napoli kohvi – sel ööl ei maga paraku silmatäitki!

Napolipärane saiake sfogliatella riccia ning metsmaasikate ja kreemitäidisega torbik ehk Matilde kook

Molo Beverello muulilt pääseb laevaga hõlpsasti Capri saarele. Hoolimata sellest, et olen kord kitsede saarel käinud ( il capro on itaalia keeles kits), tirib mind sinna aastatepikkune kinnisidee: tõusta Marina Grande sadamast mööda Scala Fenicia treppe Anacapri kaljule.

Molo Beverello muulilt pääseb laevaga hõlpsasti Capri saarele

Marina Grande sadam Capril

Kuigi kivisse raiutud 1000-astmelise jalgtee ehitasid kreeklased, kõlab Foiniikia trepp kui austusavaldus saare esimestele asukatele – foiniiklastele. Astmeid olla tegelikult 921, aga enne õige rajaotsa leidmist tuleb üksjagu treppe tallata – nii see maagiline 1000 täis tiksub. Ei oska ennustada standardkiirust, millega keegi üles tuiskab. Ise liigun keskealise naise tempoga, aeg-ajalt puhates ja endamisi torisedes: ,,Olen ma ikka terve mõistuse juures?“ Jõuan kohale tunniga. Alla saaksin ilmselt väledamalt. Vaateid tasub samuti nautida!

Scala Fenicia trepp Anacapri kaljule. Astmeid olla 921

Vaateid Caprile tasub samuti nautida

Villa San Michele

Foiniikia trepistik juhatab ränduri otse Axel Munthe (1857–1949), rootsi päritolu endise arsti ja kirjaniku Villa San Michele aiaväravasse. Oma autobiograafilises teoses ,,San Michele raamat“ väidab kirjanik, et Villa San Michele olla tema enda vaimusünnitis, mille kohalikud mehed maestro Nicolo juhtimisel häärberiks vormisid. Küll aga tuli esialgu rajatut korduvalt lammutada, enne kui valge villa, mida hellitavalt Capreseks kutsuti, ilmet võttis. Vähem oluline pole tõik, et krunt paikneb ühe Tiberiuse villa jäänukitel. Kaevetööde käigus ilmus päevavalgele mosaiikpõrandaid ja sambaid, mis omakorda lisavad ehitisele ainulaadsust.

Mosaiikpõrandad ja sambad lisavad ehitisele ainulaadsust

Lillepeenarde vahel jalga puhates meenub teose veergudelt fakt, et aastani 1874 olid trepid üldse ainumas võimalus Anacaprile saamiseks. Lisaks mainis kirjanik käbedat postiljoni, kes igal hommikul sadamast uudised kohale toimetas. Pealegi kuulus naiste kohustuste hulka allikast joogivee tarimine Anacaprile – ikka mööda neid trepiastmeid. Seega mina ei saatnud täna korda midagi erilist! Kes soovib veel kõrgemale tõusta, siis Monte Solaro otsa vinnab tõstuk. Tõsi, siit on vaade Capri sümboli, Faraglioni kaljude suunas kõige mõjusam. Meie vurame bussiga mäest alla.

Vaade Capri sümboli, Faraglioni kaljude suunas

Vaikelu Capril 2023. aasta märtsis ei saa võrrelda 2006. aasta juulis nähtuga, mil kitsad tänavad lausa kihasid elust: peened hotellid vaheldumas restoranide ja butiikidega. Küll aga ilmestavad tänavapilti samad viietärnihotellid nagu Grand Hotel Quisisana ja La Scalinatella, mille tühjades ruumides käib kibe remont. Hetkel pole majadel isegi uksi ees ega poodides riiuleid, kus suvel sädeleb sidrunkollane limoncello . Ma ei tea, mida võib tunda esmakordselt ,,maapealsesse paradiisi“ sattunud turist. Täna ei pruugi siin isegi süüa saada. Mõni avatud toidukoht jääb tõstukijaama lähedusse, kuigi funikulöör ei tööta. Vaatepilt, mis avaneb Caprist käesoleva aasta varakevadel, on väga nörritav – suur ehitustanner ja ei ainsamatki õites bugenvillea vääti, mille taustal pilti teha. Küll aga poseerisin sama müüritise ääres, mis ilmestab raamatu ,,Carpe diem ITAALIA“ esikaant. Vanem poeg leiab, et sellest võiks saada uue väljaande kaanepilt. Mõtlen, et mis võiks küll sedavõrd trööstitu kaanepildiga teose pealkirjaks või sisuks saada? Tõele ja endale näkku vaadates möönan, et isegi siis, kui viibida Capri kevades, olen eluga jõudnud sügisesse. Naer ja nukrus käsikäes vallutavad meeli.

Capri kevad aastal 2023

Caprist veel niipalju, et 2023. aasta kevadel pannakse Konrad Mägi ,,Capri motiiv“, maalitud 1922–1923, müüki. Allee galeriis püstitati 7. aprillil Eesti ajaloo kõige kallima maali rekord –kunstiteos müüdi 473 000 euroga. Muuseas, Konrad pani maastiku lõuendile just märtsis. Nii leidis 100 aasta tagune kevadine Capri uue omaniku. Ja nagu kord juba öeldud – ars longa, vita brevis est. Pealegi olla ilu vaataja silmades. Meie laskume Marina Grande sadamasse mööda järjekordseid treppe. Tõstuk ei käi ja bussi ei viitsi ootama jääda.

Laevas tunnen nõrkust. Pea hakkab ebamääraselt surisema ning öö möödub vappekülma ja kõrge palavikuga. Obsessiivselt tassin reisidele kaasa kotitäie ravimeid ning seekord pistsin kohvrisse isegi gripi- ja koroonatestid. Tõsi, kipsi ei oleks võimalik teha, aga lihtsamad hädad saaksin seljatatud.

Saabubki tõehetk – punased triibud näitavad A-grippi. Ühe päeva leban tekk üle pea teadmatuses, järgmisel õhtul panen maski ette ja koperdan mere äärde värsket õhku hingama. Sees muudkui keerab ja Napoli kulinaarsed ahvatlused jätavad tõbise inimese üsna külmaks. Jah, aeg-ajalt näksin midagi. Üllatav, aga koogiisu ei kao mul kunagi!

Päevale lükkab hoo sisse kohev sidrunikook

Napoli kohal künka otsas asub Vomero kvartal, kuhu õnneks suundub köisraudtee. Vaatamist väärib nii Castel Sant’Elmo kindlus kui selle kõrval laiuv kartuuslaste Certosa di San Martino klooster. Päevale lükkab hoo sisse kohev sidrunikook kindlusetorni kohvikus ja avar vaade kloostri aiast, kus nii Vesuuv kui Napoli laht on otsekui peo peal.

Alla linna laskume Morgeni peatuse kaudu, et kergema vaevaga Santa Chiara kloostri juurde tõtata.

Castel Sant’Elmo kindluse juurest vaade kartuuslaste Certosa di San Martino kloostrile

Kartuuslaste Certosa di San Martino klooster

San Martino kirik

Santa Chiara kloostriaia pärliks on kaunid majoolikatehnikas sambad

Kuigi 1943. aasta pommitamine põhjustas suuri purustusi pühakojas, on kaunid majoolikatehnikas sambad siiani kloostriaia pärl.

Gambrinuse kohviku nurga tagant suunduvad eri ilmakaarde kaks olulist tänavat: Via Toledo juhatab kultuurihuvilise vanalinna tagahoovi Spaccanapolisse ja Via Chiaia viib ostleja Gucci, Louis Vuittoni jt brändipoodidesse.

Butiiki ei satu, lihtsalt seisatan ukselävel, et puhtusest läikivat inimtühja tänavat silmitseda – nii üks kui teine on Napolis haruldus. Peagi leiame end Spaccanapolist, Nilo baaris espresso ja cornetto seltsis unelemas. Interjöör on enam kui tagasihoidlik, kuigi kuulsust jagub küllaga. Nimelt püstitati kitsukesse ruumi mitteametlik altar Maradonale. Minu huvi pole ajendatud Maradona-hullusest, millega on nagunii kõik tänavad täidetud. Küll aga soovin külastada tõelist Napoli baari, mis jätkab caffè sospeso head tava.

Nilo baar jätkab caffè sospeso head tava

Kitsukesse ruumi püstitati mitteametlik altar Maradonale

Teise maailmasõja järgne raske aeg lõi Napolis omapärase traditsiooni. Itaallane, kes peab baaris käimist koos tassikese kuuma joogiga elu osaks, ei suutnud ühtäkki enam kohvi osta. Võime oma naiivsuses arutleda, kui palju üks mõru rüübe masendavat elu helgemaks teeb, kuid itaallase jaoks on kohvilonks inimväärikuse küsimus. Nii sündiski heategevuslik ,,kinni makstud kohv“. Kellel rahakott võimaldas, maksis tundmatu eest, kes ei saanud aromaatset jooki endale lubada. Olen Itaalia risti ja põiki läbi rännanud ning kinnitan, et caffè sospeso jätkab elujõulist traditsiooni oma sünnilinnas Napolis, Nilo baaris. Ostan kaks espressot, makstes kolme eest.

Tänavad on täidetud Maradona-hullusest

Töötusevastane väljaastumine

Via Toledo

Sukeldume inimmerre, liikudes hoovusega kaasa. Viimase õhtu saadame mööda äärmiselt kasinas kodutavernis. Söögitoa uks avatakse 19.00, kuid lauanurgas konutavad juba kaks Saksa turisti. Märkan ruumis nelja lauda ja vajadusel saaks viienda juurde tekitada. Menüü tuuakse kibekähku, kuigi teenindaja ise ilmub tööpostile kolmveerand tundi hiljem. Riputab mantli konksu otsa ja hakkab laudade ning köögi vahel ringi tatsama. Kõrv püüab kinni köögist kostvad rahulolematuse porinad. Dressides askeldav vanake teatab Napoli dialektis süüdimatult: ,,Nun ce 'a faccio cchiù!“ Öeldu paneb kulmu kergitama: mees, kes pole veel tööpäeva alustanudki … ei jaksa enam! Aeg aga lendab ja kliendil lööb kõht pilli.

Eelroog valmib tunnise viivitusega ja nagu menüüs kirjas, pakutakse seda, mida hetkel pakkuda on. Antipasti juurest leiab ainukese märke: väike, keskmine, suur ports. Veiniks valime kohaliku punase. Kelner tõmbab bravuurikalt korgi maha ja märjuke purskab nagu laava – mõtted liiguvad Vesuuvile. Laud ujub, aga taat säilitab külma närvi, püüdes käe ja pöidlaga pudelisuud kinni pressida. Muuseas, tal õnnestubki juga vaigistada. Pärast uhket ,,purset“ vahetab ta ümisedes laudlina ning valab veini välja, teatades pidulikult: „Salute!“ Mida teeksid sina? Meie seda vägijooki ei puudutanud. Lõppude lõpuks ilmuvad lauale kauaoodatud pasta ja mereannid. Lahkudes kiikan sakslaste suunas, kes pole ikka veel kõhtu täis saanud, kuigi vahepeal teenindati tervet trobikonda itaallasi ja neile pakiti toitki kaasa.

Kord mainis üks tuttav, et järjekordset reisikirja lugedes läheb tal hari aina punasemaks, kuna inimesed käivad maailma avastamas vaid selleks, et pärast viriseda ja vinguda. Lisas veel: ärge reisige, kui kõik nii keeruliseks osutub! Mis mul on selle peale kosta? Kuigi eespool kirjeldatud tavern on Tripadvisori poolt kõrges hinnas, mina sisse astuda ei soovitaks, sestap jätangi söögikoha nime enda teada.

Mu itaalia keele kursusekaaslane Andres, tõeline melomaan ja Eesti punkbändi J.M.K.E. endine trummar, saatis mulle hoopis tunnustava kirja. Tsiteerin: ,,Ostsin mõned aastad tagasi Rooma Termini plaadipoest ühe Pino Daniele plaadi ja panin selle pärast sinu artikli lugemist plaadimängijasse. Volüüm läks loomulikult põhja ehk nupit kaakkoon (nupud kagusse) nagu soomlased selle kohta ütlevad“. Pino lihtne lauluke ,,Napule è“ (,,Napoli on“) viib kuulaja uitama Napoli vicoli ’te vahele, kust leiab ,,tuhat värvi ja tuhat hirmu“. Ja ära unusta nuppu kagusse keerata!

Hiljuti võis lennata Tallinnast otse Napolisse. Märtsis 2023 lennuliin kahjuks suleti ja meiegi liigume nädalapäevadeks hoopis Rooma. Lõpetaksin positiivse noodiga – Napoli ja Rooma vahel liigub päevas kümneid ronge. Lihtsamast lihtsam on Napolist Italotreno vagunisse karata, et juba tunni ja kümne minuti pärast saapamaa pealinnas kohvrid maha tõsta. Tallinnast saab endiselt otse Rooma Ciampino lennujaama, kust omakorda viib buss Rooma Termini peavaksalisse, et seejärel Napoli suunas liikuda. Miski ei peaks takistama Napolit ega Amalfi rannikut külastamast.

---

Registreeruge siin

---